Tihti näen  inimesi, kes iga asja peale vabandavad ja püüavad igat enda tavapäratut liigutust teistele põhjendada.  Ei maksa sellega üle pingutada!

Paljud meist väga soovivad, et teised näeks meiepoolset vaatenurka. See on mõistlik soov, kuid nagu iga asjaga, siis ka sellega peaks piiri pidama. Kui me igal nurgal vabandame, igat asja püüame selgitada, siis oleme lõpuks ohvripositsioonis, sest me tegelikult anume, et meid usutaks, tõsiselt võetaks ja armastataks. Me paneme ise ennast teistest allapoole.  Sellise ülepõhjendamise soovi taga on hirm, et meid ei mõisteta. Mittemõistmise hirmu all on aga omakorda järgmine hirm – hülgamise hirm ehk siis kartus, et meid jäetakse üksi!

Kõik see juhtub inimestega, kes alahindavad oma tunnete ja vajaduste olulisust. Kustkohast see kõik tuleb? Eks üldjuhul ikka lapsepõlvest, kui meie soove ei hinnatud või ei kuuldud.

Näiteks, kui inimene on taimetoitlane, ei söö liha, ei tarbi alkoholi või mõtleb teisiti, kui ühiskondlik peavoolu mõtlemine ette näeb, siis ei pea ta ennast seetõttu halvasti  tundma, ei pea vabandama ega põhjendama. Piisab sellest, et see inimesele meeldib ja kõik. Miks meile midagi meeldib on ainult meie endi asi. Meeldimine on piisav argument! Seda võib rahulikult teistele öelda.

Kuidas aru saada, kas ma vabandan ja põhjendan üle?

Üks viis selleks on teha paus ja kuulata oma keha. Pöörata pilk enda kehasse, tunnetada seda ja küsida endalt, kuidas mu keha tunneb, kas ta on pinges või higistab, kas hingamine on kiire, kas süda lööb kiiremini?

Kuulata oma meelt, kas tunnen end süüdi, olen ma tasakaalust väljas? Lähtun ma süütundest ja hirmust, soovist meele järele olla? Kui nii, siis suure tõenäosusega oleme sellel hetkel emotsioonide meelevallas ning vabandame üle.

Mida siis teha?

Reaalsus on see, et me ei pea end igale ühele mõistetavaks tegema. Jah, vahel on see väga kasulik ja õige, kuid jutt käib sellega ülepingutamisest.  Me ei pea põhjendama igat oma tunnet, igat 1 minutilist hilinemist või ideed, vajadust või ambitsiooni, unistust või valesti öeldud sõna. Me ei pea kellegile tõestama oma väärtust ja väärtuslikkust!  Kui tunneme sees rahu ja selgitame või vabandame austusest teise vastu, siis on see teguviis õigetel alustel.

Mis hakkab juhtuma, kui lõpetame ülepõhjendamise?

Mõnel inimesel, kes pole meie eneseväljendust harjunud nägema võib sellest käivituda mingi oma protsess ja emotsioon. Meie räägime aga meie piiridest (vt. piirid) ja nende kaitsmisest. Jah, see võib isegi tekitada teistes mingit ebakindlust, arusaamatust või isegi viha. See on ka täiesti OK, neilgi on õigus oma tunnetele! Teistel on ka õigus olla ebakindel ja hirmunud. See on nende valik langeda ohvripositsiooni. Samas on neil alati võimalus ka midagi teha, et sellest välja tulla, kuid see pole enam meie vastutus. Arvestama peab ka seda, et väga tihti meie põhjendusi ei tahetagi üldse kuulda, vabandagu me niipalju kui suudame.

Alguses võib selline uus käitumine olla ebamugav ja harjumatu. Mõned inimesed võivad isegi meie elust kaduda, need kelle jaoks on nende tunne palju olulisem meie omast. Samas aja jooksul vahetuvad sellised inimesed uutega, nendega, kes oskavad hinnata nii enda, kui meie vajadusi.

Millal siis üldse võib vabandada ja põhjendada?

Paljud ütlevad selle peale, et kas siis on hea olla egoistlik ja teistest parem? Stopp! Siin pole midagi öeldud teistest parem olemisest. Tuleb kõigest ennast väärtustada. Ennast hindav inimene väärtustab ka teisi ja vabandab-selgitab ainult siis, kui seda tõesti tarvis on. Kui me tõesti rikkusime mingit kokkulepet, siis vabandamegi, lihtsalt austusest teise osapoole vastu.

Milline siis võiks olla algoritm, et ülevabandamisest lahti saada?

1. Hakata oma tundeid ja vajadusi oluliseks pidama, mitte grammigi vähem oluliseks, kui teiste vajadusi ja tundeid. Selline otsus on teadlik valik
2. Tunnistada, et põhjendame end üle, vabandame üle (muuseas, see võib olla ka valikuline, näiteks ainult tööl või ainult kodus vms.)
3. Oma piiride kehtesatmine on meie inimõigus. Kui keegi meid selle eest noomib, siis on see tema enda sügav probleem ja hülgamise hirm. See, kes austab oma piire, suudab austada ka teiste piire
4. Kui ei paluta, pole mõtet esimese asjana hakata kohe põhjendama
5. Sisimas alati küsida, et huvitav, miks teisel meie vajadustest nii ükskõik on? Ja miks me siis suhtleme inimesega, kellel on meie vajadustest ükskõik? Kas me oleme siis üldsegi õiges kohas hetkel, kui meid ümbritsevad inimesed, kes meie vajadustest ei hooli?
6. Kui tekib järjekordne soov vabandada, põhjendada, siis oleks hea see impulss kinni püüda, olla sellest teadlik. Vaadelda ennast justkui kõrvalt. Tunnistada seda. Tajuda seda põhjendamise soovi. Kuid teha uus valik – seekord ei põhjenda! Samas väga hea viis on olla teisele hoopis tänulik! Selle asemel, et öelda: „ma olen süüdi, väga vabandan, et ma hilinesin“ oleks hoopis positiivsem öelda: „ma väga tänan, et te mind ootasite“.

Suureks üllatuseks näeb kindlasti ka seda, et osad inimesed, kelle ees on liigselt vabandatud, tegelikult ei vajagi seda ja armastavad meid sellistena nagu me oleme ka ilma igasugusete põhjendamisteta. Ülepõhjendamisest loobumise tulemusena läheb elu ainult paremaks ja lõbusamaks! Täiesti tehtav ülesanne ja kes kuidagi ise hakkama ei saa, see astub mõnest teraapiakabinetist läbi 🙂

Martin Kruusvall