Võib! Ja kuidas veel! Minu arvates räägitakse isegi naiste sünnitusjärgsest depressioonist vähe, aga meeste sünnitusjärgne depression on täiesti tagaplaanil!

Naisedki pole tihti lapse sünniks psühholoogiliselt tegelikult valmis. Vaatamata, et neil on naiste ajakirjad, milles sellest räägitakse, nad lapsepõlvest saati mängivad ema ja tahavad emaks saada, neil on õed ja kogenud oma emad ning suurel hulgal sõbrannasid. Aga kes valmistab meest psühholoogiliselt lapse sünniks ette? Isa või? Ärge tehke nalja!

Sünnitusjärgne depression: Millest mehed rääkida ei taha

Meeste ajakirjades sellest ei räägita, mehed omavahel sellest ei räägi, nukkudega mehed ei ole lapsest saati mänginud ning isaks saamisest pole poistel aega unistada. Nagu üks tuttav isastaatusesse jõudnud mees ütles, et käib lapsekäruga ringi nagu tuhvlialune… (See ei käi kõikide meeste kohta)

Mees isegi ei nimeta seda oma seisundit kuidagi. Järelikult ei saa seda ka hallata. Mees arvab, et tal on ükskõik mis, ainult et mitte sünnitusjärgne depressioon. Ta pole ju sünnitanudki. Tõelisel mehel pole ju kunagi depressiooni, sellisest rääkimata.

Just sellesse ehk lapse esimese eluaasta perioodi satuvad paljud nn. petmised, tööalased läbipõlemised, kodused konfliktid jne.. Need on kõik selle tagajärjed, et ei tunnistata endale, et ka mehel võib olla depressioon. Eelöeldud nähtusi hakatakse põhjendama muude algpõhjustega ja üldiselt ei oska (ei julge) mees ise ka öelda, miks asjad on hullemaks läinud. Tulemuseks süüdistatakse ekslikult partnerit ja justkui ebaõnnestunut suhet.

Uued ja ootamatud olukorrad

Tegelikult on mees ka inimene. Ta tunneb (kuid ei julge endale tunnistada) uues ja ootamatus olukorras end:

• Saamatuna
• Oskamatuna
• Lootusetuna
• Kurvana
• Hirmununa
• Vihasena (seda ei tohi ju välja näidata, sest meil on ju tore väike laps ja naisel niigi raske)
• Ülekoormatuna
• Magamatuna
• Äralõigatuna endisest elust
• Suutmatuna pakkuda endale neid energiat andvaid tegevusi, mis teda enne laadisid
• Tegemas pidevalt kompromisse enda kahjuks ja pere kasuks
• Naise tähelepanust ja hellusest ilma jäetuna (mh. seksuaalsuhted)
• Leina eelneva elu järele
• Isoleerituna, sest kellega sa lähed rääkima, et sul on raske – lapse sünd on ju nii tore kauaoodatud hetk

Mehe sünnitusjärgne depressioon võib saada hoogu juurde, kui samal ajal on kodus sünnitusjärgses depressioonis olev naine. Kaks depressioonis inimest võivad hakata arvama, et just nende suhe ongi nõrk, süüdistada üksteist ja lõpuks lahku minna. See on sisuliselt sama, kui minna lahku kui me mõlemad Covidis oleme ja mõlemad ei jaksa püstigi tõusta. Täiesti vale hetk teha järeldus, et peame lahutama, kuna ei osuta üksteisele endist tähelepanu.

Nagu näha – liiga palju ootamatuid muutujaid ning ärevus, ilma ettevalmistuseta inimese kraesse, mis tekkisid päevapealt. Kusjuures selline probleem ohustab just pigem nn. häid mehi, kes on võibolla liigagi kohusetundlikud ja nende patarei on saanud lootusetult tühjaks.

KUIDAS SIIT VÄLJA TULLA?

1. Tunnistada endale, et see võibki olla sünnitusjärgne depressioon, mis on eelnevaid punkte silmas pidades teatud mõttes normaalne ja teistel meestel on ka
2. Tunnistada seda üksteisele ja teatud mõttes lubada üksteisel seal SÜÜTUNDETA olla
3. Mõelda, milline vajadus või tegevus on mehe energia kõige suurem kiirlaadija
4. Arutada, kuidas kasvõi mikrosammudega saaks üksteist selles osas toetada ja mida keegi kõige rohkem vajab
5. Teadvustada, et allaandmine pole variant ja see kõik saab mööda
6. Leida teisi mehi, kellel on lapsed ja nendega neid teemasid arutada – teised mehed räägivad sellest hea meelga, aga keegi ei julge alustada
7. Kõige efektiivsem meetod – minna teraapiasse

Kes aga ise mõnd sellist isa teab, siis teadke, et isa on ka inimene, tal võib ka raske olla ja ta võib vajada toetust. Parim, mis te teha saate on temalt küsida: “mida sa kõige rohkem praegu vajad ja kuidas ma sind aidata saaksin?”

Andke teada, kellel selle teema kohta küsimusi või ettepanekuid ( martin@innersurf.ee ).

Martin Kruusvall