Empaatia reaalses elus – kas luksus või kohustus?

Posted on: märts 26, 2023
empaatia

Seda artiklit ajendas kirjutama lugu minu tuttavast paarist, kelle suhe sai läbi nii, et mõlemad jäidki uskuma, et nad olid teise suhtes empaatilised ja ometigi tundsid nad samal ajal, et teine neid ikka üldse ei mõista. Nii tekkiski mul küsimus, kas inimesed ikka teavad, mida see empaatia päriselt tähendab? Kas  see empaatia, mida nõutakse ühelt inimeselt, ei peaks  tulema hoopis teiselt?

Õnnelikud on need, kellele see osaks saab ja kes seda teistele pakkuda osakavad või suudavad, sest tegelikult on empaatia pigem haruldus ja luksus. Selles artiklis vaatakski  empaatia tegelikku tähendust, kuidas saaks seda oskust endas arendada, kas igaüks on empaatiaks üldse võimeline ja vaatamatama, et see on inimsuhetes ülivajalik oskus, kellelt seda loota pole mõtet.

Mis asi see empaatia üldse on?

Erialakirjanduses on mitmeid erinevaid empaatia tõlgendusi ning on tehtud erinevaid uuringuid, kuid päris ühele arvamusele pole jõutud. Küll on aga suures plaanis siiski üksmeel. Lühidalt on empaatia omadus, mis võimaldab inimestel üksteistega sügavamalt suhelda, aitab mõista meid ümbritsejate tundeid ja pakkuda neile emotsionaalset tuge.

See on oskus panna ennast teise inimese positsiooni ja teadlikult aru saada tema vaatenurgast, tema tõest ja sellest, mida ta tunneb antud hetkel just selles olukorras. Seda kõike rahulikult kuulates ning mis peamine – hinnanguvabalt. Eriti hea oleks, kui suudaks ka teise poolt läbielatav tunne ka välja öelda ehk peegeldada. Seega koosneb empaatia paljudest erinevatest tahkudest ja parem poleks neist ühtegi välja jätta.

Empaatia bioloogiline mõju

Kui vaadata bioloogiliselt, siis hõlmavad empaatia ajal toimuvad mehhanismid ajus dopamiini ning oksütotsiini hormoonide tootmist. Uuringud on näidanud, et kui me jälgime kellegi teise emotsiooni, aktiveerib meie aju sarnased närviahelad, mis aktiveeruksid siis, kui kogeksime ise sama. See protsess ongi inimese empaatiavõime aluseks.

Samal ajal osadel inimestel jätkub empaatiat vaid omadele, neile, kellega on emotsionaalne side ja kellega pole, neile seda tunnet ei jätku. Tihti võib empaatiavõime kuuluda vaid oma kultuuriruumi või gruppi kuuluvatele inimestele. On võimalik olla ka teemapõhiselt empaatiavõimetu, kus ühes teemas ollakse empaatiline, kuid teises mitte. Heaks näiteks on loodusfilmid, kus olenevalt kas film on kitsest või lõvist valib vaataja poole, kelle suhtes olla empaatiline. Sama võib täheldada ka armastusfilmide kontekstis, kus heale peategelasele andestakse isegi petmine, mõistetekse teda ja ollakse tema suhtes empaatiline, kuigi oma partneri puhul mõistetakse petmine hukka ja tema petmise lugu ei huvita mitte kedagi peale Hollywoodi filmitegijate ja hiljem empaatiliste kinosõprade 🙂 .

Miks peaks empaatiat väärtustama ja kus on empaatia piirid?

Inimene, keda toetatakse empaatiliselt, tunneb, et ta pole üksi. See rahustab ja võimaldab tal pöörata pilgu endasse ning tunda, et tema tunded on inimlikud, lubatud, et ta on inimesena aktsepteeritud, isegi koos oma nõrkustega! Kui on luba tunnistada ja tunda, siis peale seda tuleb ka teadvustamine, mis neid tundeid tekitab. Teadvustamine annab omakorda võimaluse hakata midagi oma elus muutma. Oled empaatiline-aitad teisel muutuda paremaks inimeseks. Empaatia puudumine on aga tihti saaja, kui andja poole pealt agressiooni ja vägivalla põhjuseks.

Empaatiaoskus annab rida konkreetseid plusse nii selle andjale, kui saajale:

  • Aitab mõista ja reguleerida enda ja teiste emotsioone
  • Vähendab stressi ja eraldatuse tunnet
  • Parandab enesehinnangut ja eneseväärtustamist.

Et mitte mitte minna hea asjaga äärmusesse, siis tasub teada ka seda, mis EI ole empaatia:

  • Täiskasvanud inimese eest vastutuse võtmine ja tema päästmine, sest sellega me alahindame tema võimeid ise lahendusi leida. Alati tasub meeles pidada iidset tarkust, et me saame anda õnge, aga kala peab ta püüdma ise
  • Teise seisukohaga nõustumine ehk mõistmine on üks, aga nõustumine hoopis teine asi. Selline eraldamise oskus on empaatia andjale korralik vaimne väljakutse ja areng
  • Oma piiride unustamine ja enda teise sisse ära kaotamine.

Nagu eelöeldud punktidest näha – pole empaatia andmine nii lihtne midagi. Vaadata enda piiridest kaugemale, kuid jääda oma piiridesse nõuab küpsust ja head enda tundmist.

Kuidas praktikas olla ja mitte olla empaatiline

A) Ühel naisterahval on mure: ta on lastega üksi kodus, hommikust õhtuni tegeleb kodutöödega, üleväsinud ja magamata, mees pidevalt tööl, naisel on tunne, et teda keegi ei mõista (ega armasta).

  • Mitteempaatia oleks talle: „Ahh, mida sa põed, vaata, kuidas vanasti oli, polnud ei pamperseid ega sooja vett, vanasti polnud elektritki ja saadi ka hakkama“! Ehk siis naisele saadetakse mitteempaatiline sõnum: sinu tunded on valed, sa tunned valesti! See on teise inimese tunnete tühistamine ja see teeb haiget.
  • Empaatia oleks talle umbes sedasi: „Ma saan aru, mida sa tunned! Sa tunned üksindust, väsimust ja lootusetust, see on tõesti õudne, kui keegi ei aita. Ma kujutan ette, kui vihane sa mehe peale oled. Tahad sa sellest pikemalt rääkida“?

Teine hea näide olukorra empaatiast

B) Samal ajal on selle naisterahva mehel oma mure:
tal on suur pere, mis vajab ülalpidamist, mees on sunnitud tegema ületunde, et kõiki pere kaasaegse elu nõudeid täita, mees ei jõua enda isiklikke vajadusi üldse rahuldada, on üleväsinud, puhkepäevadelgi teeb tööd, lemmik jalgratas seisab ja kogub tolmu.

  • Mitteempaatia oleks talle: „Ära vingu, vaata naabrimeest, nii tuleb hakkama saada, see on vaid tahtmise küsimus, sa vist tõesti tahad vähe, saa parem finantsvabaks ja hakka investoriks, kõik investeerivad ammu ja ei põe“.
  • Ideaalne empaatia oleks talle: „Ma saan täiesti sinu olukorrast aru, see on tõesti väga pingeline ja kurb, kui pead pidevalt töötama, selline väsimus võib peale tulla ja läbipõleda, aga kuidas sa ei lähe tööle, kui nii suur pere, keda sa armastad on vaja toita“.

Kokkuvõte näidetest

Muidugi on omad nõuanded ka empaatiat soovijale. Et see soov töötaks, on vaja ausust enda ja teiste vastu. Peamine viga mida empaatiat ja mõistmist tahtjad teevad on oma tunnetest kellegile mitte rääkimine. Inimestest 99,9% pole siiski selgeltnägijad ja nad lihtsalt ei tea, mis hetkel teine vajaks empaatiat või toetust.

Lisaks tasub alati mõelda, miks tahame nii palju empaatiat näiteks oma sõbralt või sõbrannalt? Võibolla on meil tegelikult sellest puudu oma vanematelt või abikaasalt, kuid neile me ei julge sellest rääkida ja projitseerime kogu vajaduse turvalisematele isikutele?

Kuidas siis saada empaatiliseks?

Kes on kogenud õiget kasvatust ja näinud teiste suhtes hoolivust maast madalast, on üldjuhul empaatiline iseenesestmõistetavalt. Kuna selline hea saatus ei taba kaugeltki kõiki, tuleb teistel empaatiavõimet teadlikult kasvatada. Peame tunnistama, et tõeline empaatia saab aset leida küpse inimese poolt, kes oskab olla empaatilne eelkõige enda suhtes. Muideks, psühholoogiline küpsus ja ametialased oskused või füüsiline vanus on täiesti erinevad asjad.  Empaatiavõime arendamiseks on hea omada segu uudishimust, oskustest ja enda sisemisest seisundist. Kellele selle puudumist ette heidetakse või kes ise soovib saada empaatilisemaks, see saab asuda selle elementaarse enesearengu osa treenimisele.

Mõned nõuanded, mida harjutada:

  1. Empaatiat iseenda suhtes
  2. Enda emotsioonide juhtimist, pausi tegemise oskust enne reageerimist
  3. Oma emotsionaalsete piiride teadmise ja seadmise oskust
  4. Julgust olla empaatiline ka siis, kui see toob üles enda allasurutud emotsioonid
  5. Uudishimu ehk küsida „kuidas läheb“ asemel „kuidas sa ennast tunned“?
  6. Hinnanguvabadust ja tolerantsust
  7. Oskust mõista teise inimese positsiooni, tema tõde ja tundeid konkreetses olukorras
  8. Võimet teise läbielatav tunne ka välja öelda

Kui nende teemade vastu on mingi sisemine tõrge, siis on see märk, et tuleks teraapiasse minna. Järelikult on kuskil hinge põhjas suurem motivatsioonipuudus, solvumine või hingeline tühjus.

Spikker – kellelt ei tasu empaatiat loota ja miks?

Vaatamata, et empaatia on vajalik ja oluline, pole seda võimalik igalt ühelt saada. Enamuses oodatakse empaatiat täiesti valedelt inimestelt ja see on reaalne inimestevaheliste suhete probleem. Tulemusena muidugi pettutakse ning solvutakse, kui seda ei saada. Tihti need mitteempaatilised inimesed vajavad hoopis ise empaatiat või abi. Pigem tõeline probleem ongi inimeste kehvas vaimses seisundis, et nad pole suutelised empaatilised olema.

Vahel soovivad aga seda mõlemad, kuid kummalgi pole jõudu seda teisele anda. Kindlasti peab meeles pidama, et empaatia pole kellegi kohustus ja seda  ei saa nõuda! Nagu armastuski pole kohustus ja jõuga seda tunda ei saa. See on rohkem kingitus. Empaatia nõudmine kellegilt on pigem vaimse vägivalla poole kalduv nähtus ja nõudja on selles olukorras ise ebaempaatilne nõutava suhtes-teda ei huvita, miks teine seda antud hetkel anda ei suuda.

Mida tähendab “Puhas leht”

 Osad mitteempaatilised inimesed on lihtsalt “puhtad lehed” – nad ei tea , mis asi see on, sest pole seda ise kunagi lapsepõlves kogenud. Neid pole lihtsalt kunagi õpetatud oma emotsioonidega hakkama saama. Kui vanemad pole kunagi lapse tunnete suhtes empaatiat välja näidanud või oldi hinnangulised, siis ei saagi laps empaatiakogemust. Ühel hetkel on see laps suur, kuid oma tunnete olulisuse kogemust pole endiselt. Tunded, kui sellised tunduvad ebavajalikud. Kuidas sa siis teiste omadestki hoolida oskad…

Vahel pole inimene teie olukorras kunagi ise olnud ja tal on liiga vilets kujutlusvõime, et seda ette kujutada. See võib olla ka psühholoogilne kaitse selle eest, et ise mitte neid tundeid tunda. Kas loomakaitsjal on mõtet oodata empaatiat jahimehelt? Ega ikka ei ole küll. Samuti on tegelikus elus raske noorel saada empaatiat pensionärilt, mehel naiselt, lasterikkal lastetult, rokisõbral mediteerijalt, “öökullil” hommikuinimeselt jne.

Mõistmine ja põhjused

On oluline mõista, et igaüks on erinev ja võib olla mitmeid põhjuseid, miks ei suudeta empaatiat pakkuda. Olles realistid mõistame,  et empaatiaks on vaja sisemist energiat, ressurssi ja oskusi. Neid pole aga kaugeltki kõigil. Pole mõtet isegi solvuda, kui keegi empaatiat ei anna, sest see pole iseenesestmõistetav oskus, see on luksus, kuhu poole tuleb püüelda. Nii et kui tahaks küsida: „Miks keegi mind ei mõista, mis mul viga on?“, siis tihti polegi teis midagi viga, vaid viga on teises – ta on lihtsalt kokku jooksnud. 

Seega olgu järgnev loetelu tööriistaks või spikriks neile, kellel on tunne, et teile oluline isik pole empaatiline ja tahaks talle ise hinnangu anda või tema peale solvuda.

Kui soovid empaatiat, mõtle enne, kas soovid seda õigest kohast ja ega see inimene pole:

  1. Traumeeritud või läbi elanud rasket sündmust, mis takistab  tal teiste inimeste emotsioonidega suhestumist. Vahel on tal sama trauma, mis teilgi ja kuna see on temas lahendamata, siis selle teemaga samastumine läbi teie tunnete on talle liiga traumeeriv
  2. Lihtsalt jõetu, energiast tühi ja tal pole midagi teile anda
  3. Enda suhtes ebaempaatiline ja hinnanguline
  4. Nii ärev, et ei saa endagagi hakkama
  5. Nartsissist, sotsiopaat või psühhopaat
  6. Liigselt enesekeskne
  7. Teiega parajasti konfliktis
  8. Liigselt hõivatud tööga või muu antud hetkel fokusseerimist nõudva tegevusega
  9. Rollikonfliktis. Näiteks mehe ja naise vaheline empaatia on tihti raskendatud erineva vaatega rollidele (ja see on normaalne). Vahel ei saa ühest soost ema ja tütar või kaks õde üksteisele empaatiat antud, mida siis teisest soost isikust rääkida
  10. Teemapõhiselt empaatiavõimetu, kus ühes teemas ollakse empaatiline, kuid teises mitte
  11. Empaatiaväsinud – seisund, kui on palju muid olukordi, mis nõuavad pidevat empaatiat. See on täiesti normaalne nähtus, tal on võime küll olemas, aga ta on end antud ajahetkel tühjaks empatiseerinud
  12. Kaugel emotsionaalsest küpsusest.

Nagu ütleb budistlik vanasõna: „kui soovid vett kannu valada, kontrolli enne anumat“. Tasub mõelda, kellelt te seda ootate ja ega te pole eksinud aadressiga, sest igalt ühelt seda loota pole mõtet. Siis pole ka pettumusi. Reaalses elus on empaatia luksus ja kõrgema taseme oskus. Tasub alati olla ise aktiivne, ise mõelda, kellelt oma ringkonnas oleks reaalne empaatiat saada ja mis teemal ehk milline on teie variant B?

Kokkuvõtteks

Empaatia on võimas tööriist ja küpse inimese teadlik valik, mis aitab luua teistega paremat ühendust ja suhteid, vähendada konflikte, ravida kellegi hinge ja lõpuks teha läbi selle maailma paremaks kohaks. Selle oskuse arendamine on seega pidev teadlik protsess. On ju empaatia emotsionaalse intelligentuse üks põhilisi komponente. Kes aga soovib ise empaatiat saada, siis on seegi küpsuse proovikivi, sest seda saavad teile anda kaugeltki mitte kõik ja see on normaalne. Tuleks leida inimesed, kes on analoogset olukorda kogenud ja sellest juba ka välja tulnud.  

Lõpetuseks kuulsa empaatiat uurinud psühholoogi Carl Rogers-i ütlus: „Mõistmises on risk. Kui ma luban endale mõista teist inimest, siis koos mõistmisega ma muutun. Kuid me kõik kardame muutusi“.  

Martin Kruusvall