Kuidas on võimalik, et tööl väga edukas ja ennast kehtestav mees on järsku oma naisega nagu tagasihoidlik hiireke? Mehi on muidugi erinevaid, ühed on liiga agressiivsed ja teistel on see osa allasurutud – nendest me räägimegi.
Ma puutun oma praktikas selliste meestega päris tihti kokku. Hämmingus on nende meeste naised, kes ei suuda seda olukorda kuidagi tõlgendada. Kuid selline nähtus on hämmastav vaid esmapilgul. Asi pole tegelikult agressioonis vaid julguses oma piire seada.
Näiteks sõjaväelane, kes talub missioonil olles üliinimlikke koormusi ja kuulide vilinat, võib tunda end isiklikes suhetes täiesti abituna. Vaenlase vastu suudab ta võidelda, aga öelda kallile kaasale: “minuga ei tohi nii käituda” – ei suuda.
Sõjas on kõik lihtsam. On väline vaenlane, selged reeglid, käsk, ülesanne. On õigus end kaitsta ja rünnata. On antud luba olla agressiivne, reeglid on selged: isegi, kui tulistad seda, kes tahab sind tappa – teed õigesti.
Aga naisega? Suhetes ei ole vaenlast. Ei ole reegleid. Pole piire. Suhtes ei panda piire jõuga, tööl on ka kokkulepitud ametijuhendid. Kodus on kõik reeglid kirjutamata. Neid saab seada ainult läbi kommunikatsiooni. Aga kommunikatsioon pole meeste tugevaim külg.
Kodus on see, keda mees armastab. Kodus on viha või vastupidi: “ma ei jaksa enam” võrdne “ma olen halb”, “ma võin haiget teha” vms.
Väga sageli peitub selle taga väike poiss, kes vastutas täiskasvanud naise (ema) emotsioonide eest. Kui ema nutab – tähendab, et poiss tegi midagi valesti. See on poisi mõte. Kui ema on rahulolematu – on see justkui poisi süü. Ja kui oled süüdi, siis ei hakka vastu, ei tee asja hullemaks. Mis piirid? Emal on ju emotsioonid ja see teeks need emotsioonid veel intensiivsemaks. Seega poisi eesmärk on muutuda võimalikult mugavaks. Ema tunnete eest vastutamine toimub poisi peas selliselt, et kui ta on “paha” ehk nõuab oma, pole millegiga nõus, siis on ema pahane. Seega laps hakkab alateadlikult olukorda mõjutama ja tunneb selles osas vastutust. Temast sõltub, kas ema plahvatab või mitte. Kui ta on mugav ja nõustuv, siis ema justkui on ka heas tujus. Ta surub kõik oma vajadused ja impulsid alla. Laps ei tea, et ema tuju ei sõltu tegelikult mitte poisist vaid hoopis muudest teguritest, millest poisil aimugi ei ole.
See poiss kasvab lõpuks meheks, paneb vormi selga. Sõjaväes saab tema allasurutud agressioon lõpuks seadusliku aluse. Seal võib ta olla tugev, karm, selge ning konkreetne. Tema psüühikale on see muidugi kasulik, sest pinge tuleb ju vabastada.
Kodus naaseb ta jälle samasse vana loogikaasse: “kui ma vihastan –olen halb”, “kui sean piiri – ei armastata mind enam” (paljude emade ähvardus). Abikaasaga aktiveerub sama poiss, kes kunagi ei suutnud ema tema pisaratest päästa või õnnelikus teha. Jälle proovib “poiss” mugav olemisega “ema” head tuju üleval hoida. Endiselt ta ei tea, et selle tuju algpõhjused võivad olla hoopis muud ning mitte üldse seonduvad selle nüüdseks juba mehega.
Seepärast mees vaikib. Surub viha või oma vajadused endasse. Või suisa vabandab selle eest, mida ta ei ole teinud. Nagu lapsepõlves. Kuulab süüdistusi, selgitab, õigustab, võtab vastutuse iga naise meelemuutuse eest. Selliseid mehi kiputakse ära kasutama.
Teraapias seisneb töö sellise mehega selles, et anda talle õigus vihastuda, seada piire, lõpuks ka lahkuda toksilisest suhtest. Lisaks loomulikult ka kommunikatsioonioskuse suurendamine, et enne kui hakata mustri järgi käituma, suudaks selline mees täpsustada oma naiselt, milles üldse probleem seisneb?
Martin Kruusvall