Seoses olukorraga mõtlesin jagada ühte nüanssi, mis lähtub puhtalt minu enda eelmisest kriisikogemusest. Praegu ma tunnen end väga hästi. Samal ajal ma näen paljudes teistes, nendes, kes on hirmunud ja masenduses (ja võibolla läbi elamas oma elu esimest kriisi) – iseennast, eelmisest majanduskriisist 2010 aastal.

Kus ma ise ära käisin

Eelmise kriisi ajal läbisin ma ise suuremat isiklikku kriisi ja majanduskriisi korraga. Kaotasin igas mõttes nii lähedasi inimesi, kui ka kogu selle hetkeni elus teenitud materiaalse osa.

Ausalt öeldes, seisund oli väga raske. Kui on nii raske, siis sa ei suuda kellegiga rääkidagi, oled nagu halli kivi sees! Ei taha, ei olne võimeline, ei julge… Teistel on ju kindlasti kõik parem. Nii hull nagu minul pole ju kellegil. Keegi niikuinii ei saa aru… Perspektiive ei näe mingeid, ühtki võimalust ega ideed ei paista! Olen siis parem ihuüksi. Olen ju lõppude lõpuks Mees! Aga mehed ei nuta, ei hädalda, ei virise ja üldse ei tunnegi mitte midagi! Mida vähem tunned, seda kõvem mees oled!

Selles paraku ongi see kõige suurem lõks. Tunnete mitte tundmine ei tähenda, et neid ei ole. Me oleme lihtsalt depressiooni “valuvaigisti” all. Organism tunneb, keha tunneb. Aga signaal ei jõua kohale. Me oleme nagu pealülitist välja lülitatud.

Pessimistid ja hirmunud on kriisi ajal halvad nõuandjad

Depressiivses meeleolus inimene sulgub lõpuks oma ohvrimulli ja lõpetab suhtlemise välismaailmaga.  Nagu me aga teame, kõik mullid on määratud varem või hiljem lõhkema!

Kui, kellegiga sel ajal suheldakse, siis omasuguste mullitajatega, olukorra ohvritega ja tehakse tegelikult asja veel hullemaks. Mingil juhul ei tohi kriisiajal sulguda endase ja suhelda teiste negatiivsete inimestega. Teiste negatiivne kogemus vaid kinnistab teie pessimismi! Sellel lainepikkusel ei asu kunagi lahendusi. Pessimistid on ohvripositisoonis, neil on justkui mustad prillid ees, nad ei näe objektiivselt. Kui keegi tahab teiega siiski asju arutada, siis pange kohe eesmärk-arutada ainult väljapääsusid, mitte aga  põdeda ega haletseda!

Tõsi, 1-2 korda on saatusekaaslastega suhtlemine lubatud, aga mitte rohkem. Lihtsalt selleks, et te tunneksite, et te pole üksi ja ka teistega võib samamoodi juhtuda ja see on mingis mõttes normaalne. Sellele tasemele ei tohi aga kinni jääda.  Jah, te pole üksi, kuid nüüd aga kohe edasi – olukorrast välja! Ei tohi olla nagu laps, kes kukub ja jääb haletsust ootama. Tuleb olla nagu see laps, kes kukub ja tõuseb kohe püsti ja õpib käimist edasi!

Kellega siis suhelda?

Kui te ise või teie lähedane kukub sellisesse lootusetuse ja eraldatuse auku, siis tuleb ta sealt kiirelt välja aidata!  Jälgige seda, milliste inimestega teie kriisis viibivad lähedased suhtlevad? Suunake neid suhtlema nendega, kes on positiivsed, kes usuvad paremasse tulevikku, kes ei karda, kes ei pabista, kes näevad asju teistmoodi kui enamus, kes näevad kriisis hoopis võimalusi.

Alustada võiks sedasi:

1. Meenutada, kes on teie tuttavatest vaimses mõttes tugevad ja positiivsed. Ei tohi mõelda, et neil kel läheb hästi, ei viitsi teiega rääkida-viitsivad ja aitavad hea meelega
2. Hakata nendega ükshaaval kontakti võtma, paluda kohtumist, kõnet vms. Paluge jagada nende mõttemaailma, elukogemust ja edu võtit, aidata väljapääse leida
3. Panna selliste vestluste käigus tekkinud kasulikud mõtted kindlasti kirja ja neid ka reaalselt järgida

Oluline teada! Mitte teha sel perioodil oma masendunud peaga suuri otsuseid nii isiklikes suhetes, kui ka töös.  Kui neid on vaja teha, siis teha neid kellegiga koos, kes on sellel hetkel tasakaalus. Igaks valdkonnaks vaadake omale selle ala nõustaja või positiivne sõber. Oma depressiivses mullis tehtud otsused on alati valed-see on fakt!

Kokkuvõtteks – suhtle, suhtle, suhtle – optimistlike inimestega!

Kõige hullem on kriisi ajal kellegiga üldse mitte suhelda. Kriisist saab välja. Aga ainult julge ja loomingulise mõtlemisega! Ei tohi lasta end veelgi alla tõmmata olles koos negatiivsete hirmunud inimestega. Kasutage kriisi isiklikuks kasvamiseks. Unustage sellel hetkel oma suur Ego ja paluge abi!

Ma näen, kui ülisuur vahe sellel on, milline ma ise olin eelmine kriis ja olen praegu. Ma olen tasakaalus, näen ideid, võimalusi – huvitav aeg, käin ja kirjutan ideid üles, neid tuleb palju! Kõik tänu sellele, et ma suudan eralduda üldisest kriisimõtlemisest. Elu läheb varsti edasi nagu ta on läinud peale igat kriisi, sest kõik kriisid on alati läbi saanud! Oleme siis selleks valmis!

Martin Kruusvall